Ma vihkan neid hetki, kui on aega midagi teha, aga pole mida teha. Tegelt oleks, kui hästi läbi mõelda, aga vot nendeks olulisteks tegudeks pole viitsimist. Teemaks siis analüütilise keemia õppimine. Ma võtsin isegi korra kätte täna selle materjali ja tegin värvilis jooni. Samas ma ei lasknud aega päris raisku ka. Näiteks käisin poes, ostsin süüa. Siukest asjalikku ikka, mitte kommi ja nätsu ja coca-colat. Tegin endale ilusti-kenasti süüa ka. Vaatasin kahte väga head filmi. Üks oli nii põnev, et mul terve filmi aja kõhus keeras ja pinge oli sees. Selleks oli siis "V for vendetta." Teine oli aga veidi lustakas, veidi jõhker ja veidi kurb, aga lõppes ikkagi positiivselt. Peaosas minu lemmik näitleja Adam Sandler. Selleks oli siis "The longest yard." Emme ja teiste kodustega rääkisin juttu. Nad tegid mu meele nii rõõmsaks kohe. Rääkisid oma lõbusaid lugusi, mis nad seal hetkel korda saadavad. Kamp mõnusaid kallisid mul ikka. Markkus ütles veel, et tädi armastab teda. Kas pole mitte armas? Nüüd tuli tuju jalutada ja sihtmärgiks valisin Liisu, kellele külla kõmbin kohe, sest lubasin ära blogida ja siis minna. Meeldivat õhtut kõigile!