Läksingi tol õhtul Liisu juurde. Mõnus oli jalutada. Liisuga tegime päevas ühe heateo ka. Nimelt oli üks mees suutnud oma auto nii lumme kinni ajada, et vajas veidike aitamist ning nii me lükkasime selle auto välja. Muidu istusime nii sama ja vestsime juttu. Kuidagi unine oli olla. Kõige iroonilisem oli see , et kui ma koju jõudsin, siis sain värskest õhust turgutust ja uni oli kui peoga pühitud.
Laupäeva hommikul toimetasin ringi, õppsin veidi ja ootasin, millal Tiiuke Tartumaile jõuab. Märkamatult oligi kell sinnamaani tiksunud. Sättisin end siis bussijaama poole teele. Loomulikult jõudsin ma väikese hilinemisega. Mari ja Kai olid Tiiu juba uhkelt vastu võtnud. Ülejäänud umbkaudu kaksteist tundi mööduski mul siis nende neiukeste seltsis. Nägin Mari korteri ära ja sain maitsta hõrgutavat ja vägagi kõhtu täitva pitsat. Kai juures tegime soojendust. Minu juurde tulime mind ümber riietama. Aga vähemalt nägi Tiiu kõigi meie elamised üle. Esialgseks sihtmärgiks oli Illukas, aga pean tunnistama, et ma pole ikka väga klubi inimene ja ainuke üleelatav õhtu on kolmapäev retro groove saatel. Jutt siis endiselt klubidest ja täpsemalt Illukast. Ega teisedki väga hoogu sattunud. Ei saa öelda, et pidu oli halb. Muusika pole lihtsalt eriti minu maitse järgi, kuigi aeg-ajalt lipsas nimekirja mõni taoline laul, millele minagi kaasa laulda oskasin. No ja siis pididme Tiiule ka Zavoodi ära näitama. Kuigi seegi külastus ei olnud eriti pikaajaline. Minu järgmiseks jalutuskäigu lõpp-punktiks oligi kodu.
Pühapäeva hommik saabus liiga vara ja kõige hirmutavam oli eesootav keemia õppimine. Natuke sain ära ka ehmatatud eelmiste aastate tööde poolt ja õhtul hakkasin omal käel arvutusüleandeid õppima, millega ma aga hakkama ei saanud ja püürdusin oma murega Katuka poole, kes mulle kõik puust ja punasest ette näitas. Tänud talle! Iroonia on aga see, et tänane kontrolltöö polnud kaugeltki mitte selline nagu eelnevatel aastatel. Nimelt oli see kordi kergem ja kogu pabistamine muutus mõttetuks.
Tänasesse päeva tõi päikest ka päikene ise, sest oli meeletult ilus ilm ja ma lihtsalt sulasin oma mustas mantlis. Ainult see kella keeramine rikub veits asja ära, sest ma olen kogu aeg nii väsinud. Sannu suutis meie wifi taastada. Meie oma IT-mees.
Jutt saigi otsa.
Hetkel lauluks- Aqualung-Strange and Beautiful.
"I'll put a spell on you."

Ma vihkan neid hetki, kui on aega midagi teha, aga pole mida teha. Tegelt oleks, kui hästi läbi mõelda, aga vot nendeks olulisteks tegudeks pole viitsimist. Teemaks siis analüütilise keemia õppimine. Ma võtsin isegi korra kätte täna selle materjali ja tegin värvilis jooni. Samas ma ei lasknud aega päris raisku ka. Näiteks käisin poes, ostsin süüa. Siukest asjalikku ikka, mitte kommi ja nätsu ja coca-colat. Tegin endale ilusti-kenasti süüa ka. Vaatasin kahte väga head filmi. Üks oli nii põnev, et mul terve filmi aja kõhus keeras ja pinge oli sees. Selleks oli siis "V for vendetta." Teine oli aga veidi lustakas, veidi jõhker ja veidi kurb, aga lõppes ikkagi positiivselt. Peaosas minu lemmik näitleja Adam Sandler. Selleks oli siis "The longest yard." Emme ja teiste kodustega rääkisin juttu. Nad tegid mu meele nii rõõmsaks kohe. Rääkisid oma lõbusaid lugusi, mis nad seal hetkel korda saadavad. Kamp mõnusaid kallisid mul ikka. Markkus ütles veel, et tädi armastab teda. Kas pole mitte armas? Nüüd tuli tuju jalutada ja sihtmärgiks valisin Liisu, kellele külla kõmbin kohe, sest lubasin ära blogida ja siis minna. Meeldivat õhtut kõigile!

Minu meeletu õnnelikkuse nädal.
Algas see reedese päevaga, mil vedasime Sannuga ehitusprügi neljandalt korruselt alla. Tundub suhteliselt masendav ja sellel hetkel see oligi mingil määral, sest juba esimese prügikotiga tõmbasid mu näpud krampi ja ei olnud nõus enam normaalselt alluma minu tahtele ning jalad olid suhteliselt tuimad lõpuks all. Aga positiivsust tõi sellesse tegevusse teadmine, et järgmine nädal ootab meid ees normaalne ja uhiuus meie oma korter ning teiseks heatujuteguriks oli loomulikult Sannu, koos oma siivutute mõtete ja jutuga.
Õhtu jätkus kursakatega Teele juures baila ja huulatades. Mul on nende hullukestega ikka metsikult vedanud. Pool õhtust möödus naerdes ja teine pool naeru põhjustavat teksti rääkides. Meil oli oma isiklik kook, millest igaüks sai oma osa. Suure üllatuse valmistas meile Denis oma kohale ilmumisega. Siiani on teadmata, kuidas ta alt uksest sisse sai. Kodutee oli meil aga konarlik ja soine, sest miks käia kõnniteel, kui saab ka läbi sopamülgaste.
Laupäeva hommikul hüppasin Paide bussi peale ning sihtkohast korjas mind ülesse mu oma õde, kellel oli eelnev päev olnud sünnipäev. Saime mõnusalt terve tee juttu vesta ning talt küsiti poes dokumenti. Kodus ootas meid ees hulk koristamist. Ma polnud küll eriti tegus, aga püüdsin vähemalt töökat nägu teha. Margiti sünnipäeva tähistasime siis väikses pereringis, kus meil sai taas kord meeletult nalja. Ema suutis meid oma trikkidega üllatada ning kõvasti tantsu sai ka vihutud. Menukas oli ka Marksi uus “Väike pornoraamat”. Minu jaoks lõppes pidu sellega, et jäin lihtsalt Madise tuppa magama, kus muusika veel pikalt mu kõrva ääres lärmas. Teki märkasin ka alles hommikul peale tõmmata.
Pühapäeval tahtsin siis tegusam olla ning kukkusin kohe kraamima, pesu kuivatama ja nõusid pesema. Eriti tagant utsitav oli teadmine, et varsti põrutan niikuinii kodust minema Tartu poole. Tartuski ootas meid ees palju koristamist, sest reedel me selleni ei jõudnud. Õnneks tuli meile appi Siki, kellel hakkas vaheaeg ning otsustas selle algust meie seltsis veeta.
Esmaspäev sain end kuidagi ärkvele ja õnneks sain see kord autoga kooli ning ei pidanud bussi end pressima. Meil on nimelt uus korterikaaslane Katrin ja temaga koos sai siis mindud. Halvaks üllatuseks oli aga see, et põetuse loengut ei olnudki, kuigi ÕISis ja audika ukse kõrval sildil oli kirjas, et on. Läksin siis sama targalt koju tagasi ja lasin ka terminoloogia üle seetõttu. Kusjuures see oleks minu esimene popitamine see semester. Magasin kodus nii kaua kuni Siki tuli Sannu loengust tagasi ja peagi läksime Mammule bussi vastu. Hiljem käisime kaltsukates ja õhtupooliku veetsime kodus. Teisipäev oli mul pikem kooli päev ning arvasin, et kui koju jõuan on lapsed juba linna peale läinud. Nemad aga alles kossutasid voodis ja riidesse said alles kella kuueks. Käisime uisutamas, minu jaoks oli see esimene kord. Suhteliselt jube oli, üks onu tegi seal ime trikke ja mina lausa kartsin teda. Käisime ka Kail külas, kus siis umbes pooltundi avasime veini pudelit. Õhtu lõpetasime jälle ilusti kodus.
Kolmapäev läksid meie nunnukesed koju. Mina pidin õppima hakkama. Tegin aga päev läbi kõike muud.
No neljapäeva hommikul ootasin juba seda hetke, kui kool läbi saab. Tööd läksid enda arvates enam vähem, aga eks paistab. Katukaga veetsime jälle lõbusalt oma aega farmakognoosia loengus. Poomismäng ei paelunud meid seekord nii palju kui eelmine. Pidime siis uusi lõbustusi välja mõtlema. Uus salm: 1, 2- pepulaks; 3,4- karvaväli; 5,6- hais on suus; 7,8- seda ei taheta; 9,10- täis on ta tünne. Järgmine kord teeme ühe veel ja hakkame neid siis rakendama.
Kuna meil oli kujunenud juba see nädal välja õdedenädalaks, siis otsustasime minna Marksile JJ-sse külla. Asusime siis pärast kooli teele. Auto peal olid ka Tuuli ja Johan. Kui Tartust olime välja saanud hakkas auto konnastuma ja nii pidimegi konnaautoga terve tee hakkama saama. Kuna Tuuli rääkis terve tee vene aktsiendiga, hakkas see ka meile külge. Nii olime sunnitud terve õhtu sama moodi rääkima. Õhtu oli väga meeldiv. Marksile läheme teinekordki külla.
Reedeks tulime koju. Margit tegi ka viimasel hetkel otsuse Tolla-koju tulla. Seegi õhtu kujunes hubaseks. Mängisime terve õhtu pereringis lauamänge. Mida veel elult tahta?
Tänanegi saab ütlemata hea olema, sest ees ootab LinnaPea Rock!
Eks sellest saab siis kunagi hiljem räägitud.Ma ikka ei suuda ära imestada, kui õnnelik inimene olen.

Mul on arvutis nüüd päikeseratta laul!
Reedel kummitasid mind ütlemata veidrad laulud.
Meil oli siis Sannuga mölisemis tuju, nii me siis teineteise võidu mölisesime, mis meile endile hiiglama palju nalja tegi.
Reede oli üldse ütlemata lõbus. Eiks tuli meile külla ja käisime noortebände kuulamas. Uus lemmik-Grounhog Day! Meil on "Meie laul" ja "Pop goes my heart" on kellegi teiste laul, aga mina, kui selle otsustaja, võin seda ka kuulata. Mäkk traiv ja jalutuskäik mööda Tartu tänavaid.
Laupäev olin kodus, pesin oma pesu ja tudusin.
Teisipäev olin MINA peaproviisor ning loomulikult siis saan mina oma ioonid poole tunniga ära samastatud. Katukas ka. Nii me siis veetsime oma aega, aidates teistel katseid teha või siis puuduvaid preparaate juurde hankides. Mikrobioloogias külvasime jälle, loodan, et see kord mul õnnestus. Praks sai taaskord väga vara läbi ning loomulikult pidime me ootama kuni loeng algab. Nagu Laura ütles, kui me muud selgeks ei saa, siis on meil vähemalt palju kannatust varutud.
Täna vaatasime, kuidas paigaldada sonti, põiekateedrit ja teha mao loputust.
Jalutasime Liisaga veits ja shoppasime.

S:"Tead, kolmapäeval oli Maril silmad värvitud ja Liisu ja Margot tantsisid koos ja kukkusid."

Kollane on nüüd minu värv, sest Katukas kirjutas minu nime oma kollasele värvipliiatsile. Põhjenduseks ütles ta, et ma olen päikeseratas.
Esmaspäeval tegime individuaalset tööd.
Teisipäev mõõdus kiirest, sest mul oli peaaegu üheksa tundi kooli. Vesinikkarbonaadi asemel oli hoopis karbonaat ja miks kahte aniooni samastada nelja katsega, kui seda saab ka teha kaheteistkümne katsega. Minu mikroobikülv ebaõnnestus!
Kolmapäeval mõõtsime pulssi ja vererõhku. Liisu lõikas mul juukseid. Need lõhnavad nüüd nii hästi. Õhtul tegime Liisuga istumise, mis lõppes Illuka ja "Kodulauluga".
Tänane hommik saabus. Kooli pidi minema. Farmakognoosia õppejõud: "Tehke ükskõik mida siin, aga ärge teisi segage!", "Kui tahate võite selle sibula pärast ära süüa.", "See sibul on mul juba suur staar!"
Täna puhkan!
Rahulolu!

Oi, teisipäeva hommik oli üks suur pettumus! Ma ei olnudki peaproviisor. Arak oli suutnud nimekirja ümber tõsta ja nii jäingi kõrgest tiitlist ilma. Ning anioon, mida ma arvasin õige olevat, osutus valeks. See-eest lahutas mu meelt järgnev mikrobioloogia praktikum, kus me värvisime mikroobe ja vaatasime neid. Ma arvan, et Mirjast saaks hea mikrobioloog, sest tema sai nii kiirelt kätte õige pildi mikroskoobis ja aitas siis teisedki hädast välja. Veel külvasime me baktereid, nii lahe! Suure hooga sai praktikum varem läbi ja pidime siis üle tunni aja ootama, et loengu minna. Aga kui aeg kätte jõudis, tuli välja, et härra Karki ei jõuagi täna meieni ja nii pidime nõrdinult koju lonkima. Õhtuks oli planeeritud TÜRSi koosolek, kus me siis esimese kursuse taset näitasime ja massiliselt esindatud olime. Võin ennast nimetada nüüd liikmekandidaadiks. Olin küll suhteliselt väsinud, aga Katuse sünnipäevale on mul alati jõudu minna, kuigi ega ma seal kaua vastu pidanud. Kinkisime talle kahekroonisest lennuki.
Kolmapäev pidi kujunema selliseks õppimise päevaks, aga hommik kadus kuidagi käest ja kiiruga lippasin bussi peale, et põetusesse jõuda. Õppisime käsi pesema, haigel linu vahetama, lamatisi ennetama ja kuulsime põnevaid haiguslugusid. Korra hüppasin läbi Liisa juurest, et lugeda mikrobioloogiat, sest pole endale veel seda raamatut suutnud hankida. Ning naasesingi koju õppima.
Neljapäeval ootas meid ees põnev esmakordne mikrobioloogia seminar, mis polnudki nii hull, kui arvasime. Järgmiseks õuduseks oli farmakognoosia töö, mis samuti osutus meelepäraseks. Vaatasime porgandeid, peete ja orhideesid. Peale kooli vaatasin Norbitit. Õhtul külastasin Liisu ja Pokuga Salemi kirikus toimunud kontsertit. Vägagi meeldis meile kõigile ja Urve võib teinekordki soovitada. Liisu ja Poku käisid meie juures einestamas. Ning õhtu kadus taaskod käest.
Oi ning siis saabus reede, see kaua oodatud päev. Kool üle elatud, põrutasime Liisaga Laada päevadele sisseoste tegema. ul on kahtlust arvata, et meid välditi. Igatahes kui korv oli lookas asju täis topitud, astusime julgelt kassa juurde, kus istus vägagi meeldiv müüa, kes meiega pikalt jutustas. Kohe meeldiv on nii moodi poes käia. Sain lõpuks ka aru, kus se Selver asus ja kõpisime kodu poole. Mind ootas ees pikk ja piinarikas koristamisprotseduur. Tegin ka Liisale ja Birksile süüa ning märkamatult saabuski kätte aeg, kui teisedki minu poole saabuma hakkasid. Minu juures käisid: Liisa, Birks, Liivi, Kati, Robert,Teele, Elen. Hiljem saabusid: Liisu, Poku, Assu, Marten, Marko. Ma arvan, et ma ei suuda kõiki sündmusi siia üles märkida, aga oli ütlemata meeleolukas õhtupoolik. Mõni pidas õhtu tipphetkeks Hüdra saabumist. Liisaga käisime korra ka linna peal. Korter tühjenes kella viieks ja siis saigi põhku poetud.
Laupäeval õnnistas meid oma külaskäigu Katukas. Kuulasime Zlatat ja sõime eilseid makarone. Otsustasime siis Katukat rõõmustada ja läksime tema korterit üle vaatama, ka tema oli eelmine õhtu pidutsenud. Vaatasime "Amastus kolme apelsini vastu" täispikkvarianti ja olime õnnelikud. Õhtu möödus kodus. Vaatasin Good Luck Chucki. Rääkisn Liisuga ja natukese aja pärast ka Sannu ja Eiko ja Sikiga. Küll telefoni teel, aga siiski olin õnnelik.

Praegu ületamatud lemmikud:
Lenny Kravitz-I'll be waiting
Cauterize-Killing Me