Ega ma eriti kaua ei maganud peale viimast blogimist. Varsti ärkas Sikike ja kuulsin teda peagi köögis nõusid pesemas, otsustasin endki üles virgutada ja enda rõõmsaks üllatuseks leitsin Siki pelmeene söömiseks ette valmistamas.Tegime endale siis mõnusa õhtusöögi olemise ja pugisime end kurguni pelkusid täis. Veetsime aega nii sama kuni net jättis meid maha ja uueks tegevuseks oli jalutuskäik Pätsi (väga kohutav nimi koerale, mina olen temast eelnevalt rääkinud kui Pitsust või Vussust) vaatama. Päts ei tundnud mind ära, haukus mu peale nagu ma oleks talle haiget teinud. Meiel pakuti teed ja pingviinimultikat ja me ei suutnud kumbastki loobuda loomulikult. Koju tagasi jõudes polnud me enam eriti tegusad ja peagi suikusime unne. Hommikul ärates meid alles meie teine äratus, nimelt oli minu telefoni aku ootamatult tühjaks saanud ja ei kavatsenudki meid äratada. Sikike valmistas hommikul tellitud pannkooke, mina sättisin korterit veits korda, et oleks esmaspäev nägus naasta. Siis tulid meile pannkoogisööjad. Hakkasime koju sõitma, no mõni meist tööle või siis kuskile mujale. Esimene lumi tuli maha! Venna tuli mulle Kosele järgi, Margiti asemel muide, sest viimane ei võtnud lihtsalt mu rohkeid kõnesid vastu. Nii lõpes Siki külaskäik meile Tartu.

Õhtuks oli plaan minna kalli Kati sünnipäevale. Muide ta vennal on samal päeval sündinud, aga neli aastat ja tund enne Katit. Palju ünne veel kord!

Hiljem sain Sannuga kokku ja võtsime Riina peale. Alates Remast sõitsime rongi Kumma poole. Läksime vaatama, kuidas Mala ja Poku vesipiipu teevad. Samas ootasime kuni tantsijad helistavad ja koju tahavad saada. Mala vigastas Evet või siis Lambit, nüüdseks olevat ta selle juba korda teinud. Lambi oli küll ülejäänud õhtu suht äravajunud. Aga tore oli näha ja kuulda inimestest, keda enam nii tihti ei näe, kui üldse.

Lambi enne, kui ta sõrg veel kips-kõps oli ja pärast, kui ta ära vajus ja kahvatuks muutus.

Pühapäeval üritasin õppimisega tegeleda, aga need keemiaprotokollid on lihtsalt õudsad ja ma loobusin ning ladina keelega on aega küll veel neljapäevani, kuigi hiljem ma kindlasti kirun, miks ma siis ära ei teinud.

Keemiaga saigi oma esmaspäeva õhtu sisustatud, kui ma neli tundi jutti kirjutasin protokolle. Kohutav! Aga nüüd on hea kerge olla, sest nad on tehtud ja üle antud. Täna oli praks täitsa lõbus ka. Ainult nüüd tahaks magada!